Millal sa viimati rõõmustasid?

Otseselt vist ei vaidle keegi vastu, et rõõmu(tunnet) võiks maailmas rohkem olla. Jah, automaatmõte küsib nüüd ilmselt kohe, et mille üle siin nii väga rõõmustada on? Vaatad korraks uudiseid ja kohe on selge, et hirmsaid asju juhtub maailmas iga päev. Jah, nõus, aga - ja see on üks oluline aga. On selge, et halvad sündmused toimuvad nii ühiskonnas kui ka paraku inimeste eraeludes, on alati toimunud ja jäävad ilmselt toimuma. Võib tunduda, et negatiivsele mõtlemine aitaks justkui võimalike halbade sündmuste jaoks valmis olla või nendega paremini toime tulla. Tegelikult ei aita, vaid rikub hoopis ära hetked, mil võiksid rõõmus olla. 

(Olgu ka kohe öeldud, et see postitus ei räägi sellistest seisunditest nagu depressioon ja teised tõsised vaimse tervise häired, ka traumadest ega leinast mitte. Nende puhul ei ole kõik nii lihtne ja mõnikord on vaja pikemaajalist professionaalset sekkumist. Kuid isegi nende väga raskete asjade puhul võib järgnevast veidi leevendust saada).

Negatiivne nihe kui vaikimisi säte

Negatiivne nihe on meie taju automaatne (kuid mitte paratamatu!) suunatus negatiivsele. Positiivse psühholoogia rajaja ja selle psühholoogiasuuna isaks nimetatud Martin Seligman ütleb oma pikaajaliste uuringute põhjal, et pessimism on inimese n-ö vaikimisi sätestatud seisund ning seetõttu on see väga mugav. Mitte midagi tegema ei pea. Pingutama ei pea. Pessimism on meile evolutsiooniliselt sisse programmeritud, osa meie olemusest. Proovige ise - kui väljas on külm ja tuuline, on enamasti ikka lihtsam mõelda, et ilm on vastik ja tuul läbilõikav ja et see kevad ei saabu kunagi, kui et olla rõõmus oma sooja talvejope üle, mis külma eemal hoiab. 

Rasketes ellujäämistingimustes on pessimismil oma koht. Pessimismist on kirjutanud ka paljud eksistentsialistlikud filosoofid. Üks asi on aga pessimismi teemal filosofeerida (mis võib olla omamoodi rõõmustavgi tegevus), teine asi aga pidev negativistlik hoiak. 

Selline hoiak on destruktiivne vaimsele ja füüsilisele tervisele. Psühholoog Mare Pork ütleb, et negatiivse tooniga negatiivse väite esitamine ilma lahenduse suunata on mõttetu ja kahjulik, sest salvestab negatiivsust ajus neuronaalsel tasandil. Ka objektiivselt halbade faktide pidev korrutamine on kahjulik. Ja just korrutamine on see harjumus, mis tuleks oma ajust n-ö välja treenida. Kuidas seda teha? Lihtne vastus on, et tuleb harjutada korrutama positiivsust.

Treeni ennast rõõmsamaks

Ameerika psühhiaater ja psühholoog Richard J Davidson, kes on palju populariseerinud neuroplastilisuse teemat, ütleb, et rõõmustamisoskus on nagu kõik teisedki oskused - seda saab õppida. Me õpime hambapesu, et oma hambaid tervena hoida, kuid me peaksime oma aju eest hoolitsemist vähemalt sama tõsiselt võtma! Neuroplastilisus tähendabki, et meie aju on võimeline ümber õppima ja harjumuspäraseid mõttemustreid uutega asendama. Uue õppimine pole muidugi ülearu lihtne, eriti kui see puudutab oma mugavusmõtete väljajuurimist. Kuid teadlik pingutus algul käib asja juurde, sest ilma pingutuseta ei ole muutus võimalik.

Konkreetsed tehnikad, mida kasutada saad:

• negatiivsuse neutraliseerimine - ütle endale stopp, kui märkad, et oled jälle lihtsalt mugavustsoonis mingi virisev-vinguva mõttega. Sa ei pea seda mõtet mõtlema. Näiteks seesama vastik ilm - on jah, aga sa võid sellele mitte mõelda ja mõelda selle asemel millelegi muule - maitsvale toidule, tassile kohvile jne
• jälgi oma peas toimuva sisekõne tooni. Ethan Kross on sellest kirjutanud hea raamatu “Vadin”, mis ilmus eesti keeles 2021. aastal. Näiteks on negativistliku sisekõne vaigistamiseks hea nipp iseendast distantseerumine. Kutsu ennast mõttes korrale, kutsu ennast kasvõi nimepidi korrale. Enda teises või kolmandas isikus kõnetamine aitab samuti (nt "ära virise" või "hm, jälle ta viriseb")
• tekita ise rõõmsaid asju juurde - igasse päeva midagigi. Kui sa enda seest neid asju ei leia, siis keskendu ümbritsevale: suuna oma tähelepanu asjadele, mis tunduvad või kõlavad toredad või huvitavad. 
• üks universaalsemaid võtteid parema enesetunde tekitamiseks on tänulikkuse harjutamine. Kirjuta õhtuti üles 3 asja, mis sel päeval hästi läks. Need võivad olla pisikesed, väga igapäevased asjad. Kui on tahtmist, võid juurde kirjutada ka selle, miks need asjad hästi läksid. See teeb selle harjutuse veelgi tõhusamaks. 

Millal ma siis lõpuks rõõmsamaks muutun?

Nagu iga treening, ei ole ka ajutreening algul lihtne. Seda tuleb teha teadlikult, mõnikord pingutades või vastumeelseltki. Uuringud näitavad, et uute ühenduste tekkimine ajus võtab ligikaudu kümme nädalat ehk et selle aja jooksul kujuneb välja harjumus. Harjumus tähendab, et sa ei pea enam suurt teadlikku pingutust tegema, vaid et positiivne mõtlemine on saanud sinu n-ö uueks sätteks. Suurim väljakutse on ilmselt need kümme nädalat vastu pidada (sest sa pead päriselt ka iga päev asjaga tegelema). 

Nii et fookus tuleb suunata, ja fookust tuleb järjepidevalt hoida positiivsel, kui tahad ennast rõõmsamana tunda. Võib tunduda kulunud mõttena, kuid midagi pole teha - lihtsamat ja paremat varianti ei ole keegi veel välja mõelnud.

Muidugi võib valida ka mitterõõmustamise, sest rõõmus olemine pole kohustus. Kuid psühholoog Mare Pork on oma rõõmustamisoskust käsitlevatel esinemistel ilusasti öelnud: kes rõõmustada ei jaksa, on lihtsalt rahulik.