Suhtlemisoskusest ja supersuhtlejatest

Tihti arvatakse, et headel suhtlejatel on mingi eriline karisma. Või et nad ongi sünnipäraselt ekstraverdid. Siiski ei ole keegi sündinud heade suhtlemisoskustega. Tegelikult on heal suhtlejal (tõesti, teatud isiksuseomadused tulevad kasuks) hoopis hea tööriistakast ehk heaks suhtlemiseks vajalikud oskused. Sotsiaalsed oskused on nagu kõik teisedki oskused - neid on võimalik õppida ja arendada. See ei tähenda, et peaksid tingimata hakkama tihti ja palju teiste inimestega suhtlema, vaid et sul on olemas pagas, mida saad vajadusel kasutada, nii et tunned ennast suhtlusolukordades enesekindlamalt ja oskad suhtlemisest rõõmu tunda.

Mida me silmas peame, kui räägime suhtlemis- ehk sotsiaalsetest oskustest?

Põhilised sotsiaalsed oskused on:

lihtsad oskused, mida kasutame igapäevasuhtluses teiste inimestega: 

• elementaarne viisakus (nt tervitamine, tänamine)
• silmside loomine, naeratamine
• teiste vastu huvi ülesnäitamine
• avatud, sõbraliku kehakeele kasutamine

oskused, mida kasutame teiste inimestega rääkides:

• oskus oma mõtteid väljendada
• kuulamisoskus
• eneseavamine - millal ja kuidas jagada isiklikku informatsiooni endast ja millal mitte
• oskus vajadusel small-talk’i kasutada
• oskus kasutada sobival määral huumorit jne

oskused, mis on seotud sõprus- ja lähedussuhete loomise ja hoidmisega:

• oskused, mis on vajalikud uute tutvuste algatamiseks
• oskus arvestada teise inimese arvamuste, vaatenurkade ja vajadustega
• oskus teha kompromisse, ühiseid otsuseid
• oskus märgata teiste tundeid ja neid arvestada
• oskus väljendada sobival määral hoolivust ning tänulikkust
• oskus hoida kontakti (nt mitte eeldada, et teine peaks suhte hoidmisega üksi vaeva nägema)
• oskus olla toetav kaaslane jne

Mõned meist tunduvad aga tõepoolest olevat supersuhtlejad. Me kõik teame inimesi, kes suudavad suhelda peaaegu kõigiga. Nad on need, kellega me armastame vestelda, kelle poole pöördume nõu saamiseks, kes kuulevad, mida me öelda üritame ja panevad meid tundma, et meid nähakse. Mis teeb nad nii eriliseks?

Esiteks tajuvad nad suurepäraselt suhtlemise konteksti. Ajakirjanik ja mitme raamatu autor Charles Duhigg (kelle viimane raamat kannabki pealkirja “Supercommunicators” - eesti k "supersuhtlejad") ütleb, et supersuhtlejad mõistavad, et alati, kui me räägime, osaleme me tegelikult ühes kolmest vestlusest. Nendeks vestlustüüpideks on:

• praktilised vestlused, mis sisaldavad info vahetamist, probleemide arutamist ja lahenduste leidmist, plaanide tegemist jms
• emotsionaalsed vestlused, mis on ajendatud vajadusest väljendada oma tundeid ja olla kuulatud
• sotsiaalsed vestlused, mis kätkevad arvamuste ja kogemuste vahetamist, huvide, hobide ja rollidega seotud teemasid, arutelusid inimelu erinevate aspektide üle jne

Ei saa eeldada head vestlust, kui vestluskaaslased räägivad erinevaid vestlusi. Seda nimetatakse matching principle’iks (eesti k sobivuse printsiip) - tõeline kommunikatsioon eeldab, et sul on vestluskaaslasega sama taseme vestlus samal ajal. Mõned inimesed tabavad juba n-ö õhust, millist laadi vestlusega on tegemist ja kohandavad ennast sellele vastavalt. Kui selline õhust tabamine tundub raske või võimatu, võib kaaslase käest ka otse küsida, mida ta vestlusest ootab. Näiteks kui kaaslane väljendab millegi üle muret, võib küsida, kas ta tahab abi lahenduse leidmisel või lihtsalt olla ära kuulatud.

Muidugi ei tähenda see, et enda vajadused peaks suheldes alati tagaplaanile jätma ja pidevalt ennast oma vestluspartneri soovidega kohandama. See ei ole eluterve, kui üks partneritest vajab teist ainult emotsionaalsete vestluste jaoks, et oma tunded lihtsalt maha laadida. 
Belgia psühholoog Bernard Rimé hoiatabki nähtuse eest, mida ta nimetab
üheskoos rumineerimise või kaeblemise lõksuks. Tähtis on leida emotsionaalsete vajaduste ja konstruktiivsuse vahel tasakaal. Nagu paljude asjade puhul, on siingi kuskil kuldne kesktee. Kuid see on juba teine teema, mis jõuab otsapidi teraapiavaldkonda. 

Tulles tagasi supersuhtlejate juurde, siis iseloomustab neid veel oskus inimesi ühendada, küsida olulisi küsimusi, kutsuda üles dialoogile ja leida viise, kuidas vestluses rääkida olulisi, tähendusrikkaid asju. Nad oskavad ennast nii vestluskaaslaste vaibiga kohandada kui ka seda head vaibi ise tekitada.
Duhigg ütleb, et selleks, et suhtlemine saaks tõeliselt aset leida, peaks meil olema rohkem sügavaid vestlusi. Need on vestlused, kus me avame ennast sellistena, nagu me oleme. Räägime oma väärtustest, maailma tajumise viisist ja muudest olulistest asjadest.

Kui sa pole oma sotsiaalse eluga rahul, siis hea koht alustamiseks on iseendast. Mõtle korraks, kas sa ise püüad suheldes luua head õhkkonda või ootad seda alati teistelt. Igaüks ei pea olema supersuhtleja, kuid neid harukordseid inimesi kohates ja neilt õppides saab olla ka ise parem suhtleja.