Päike paistab, linnud laulavad, esimesed pungad ja õiedki juba väljas - aga ometi ei laula hing samas rütmis loodusega kaasa, vaid muutub hoopis kurvaks. Mõnikord ka tõsiselt depressiivseks ja ärevaks. Mis imelik nähtus see on, mis mõnda meist kevadel tabab?
Üks põhjus, miks kevade depressioonist vähem räägitakse, võib olla asjaolus, et kevadine looduse tärkamine ja uue elu algus on teravas kontrastis depressiooni olemusega. Seetõttu võib olla ka väga raske ja piinlik tunnistada, et selline mure üldse on. Kui sügisel ja talvel on lihtsam end peita - pimeduse, vaikuse, rutiini varju, siis kevad toob kõik halastamatult nähtavale.
Kui ümberringi kõik justkui rõõmustab, on kerge tulema ootus, et nüüd peab algama midagi uut, peab tundma rõõmu, võib-olla lausa armuma, igatahes täiel rinnal elama ning kui neid tundeid ei tule, võib pettumus olla eriti terav. Võib tunduda, et midagi on väga valesti, kui ei suuda tunda rõõmu, mida kevad justkui nõuab.
Kevaddepressioon on mõneti seotud biokeemiliste muutustega ajus - päikesevalguse suurenemine mõjutab hormoone (mh melatoniini, mis reguleerib und ja serotoniini, mis on seotud tujuga) ja see võib mõne inimese tasakaalu ajutiselt paigast lüüa.
Organismil on raske kohaneda kiire üleminekuga - eriti kui talv on olnud emotsionaalselt kurnav. Siia lisandub veel ka talvine vitamiinipuudus (eriti D-vitamiin) ja hapram füüsis on soodne pinnas ka haprama emotsionaalse seisundi tekkimiseks. Kuid põhjused ei ole ainult biokeemilised. Sama suurt rolli mängivad psühholoogilised tegurid.
Ootuste surve
Kevadel on tugev sümboolne tähendus: see on seotud uute alguste ja “elama hakkamisega” - tuleb olla aktiivsem, rõõmsam, sportlikum, alustada projekte, remontida kodu, kindlasti veeta palju aega väljas ning teha koos sõpradega midagi lahedat. Kui inimene tunneb end väsinuna või vaimselt kurnatuna, võib see rõõmuootus muutuda kiiresti koormaks. Tekib tunne, et peab, aga ei jaksa - ning see tekitab süütunnet ja kurbust.
Varjatud lein või igatsus
Kevad toob esile mälestusi: mõnele toob see meelde lapsepõlve kevaded, kadunud lähedased, kunagised armumised, mis nüüd on üksnes mälestus. Need hetked võivad olla ilusad, aga ka valusad, kui elu pole praegu selline, nagu on loodetud.
Kevadel tärkab lisaks loodusele ka sotsiaalne elu - inimesed liiguvad rohkem, jagavad rõõmsaid hetki sotsiaalmeedias, kogunevad parkides ja kohvikutes. Kui keegi tunneb end üksikuna, võib teiste rõõm hakata teravalt silma, isegi kui see rõõm on vaid pealispind. Ja muidugi teeb selline võrdlemine kurvaks ning tekitab ebapiisavuse tunnet.
Mida teha, kui kevad teeb kurvaks?
Kevadkurbuse vastu aitavad mitmed lihtsad, aga tõhusad asjad. Oluline on märgata, mis just sind toetab ja rahustab. Siin on mõned viisid, mis võivad aidata:
- Luba endal tunda. Sa ei pea rõõmustama lihtsalt sellepärast, et loodus seda teeb.
- Hoia rutiini. Piisav uni, toit, liikumine aitavad keha tasakaalu hoida.
- Otsi kontakti. Ka üks sõbralik jutuajamine võib palju muuta.
- Kirjuta või joonista oma tundeid. Kevad võib olla loovuse aeg ja seda ka kurbade tunnete väljendamiseks.
- Kevadine valgus ja liikumine looduses võivad aidata kehal muutustega kohaneda. Piisab isegi 15 minutist jalutamisest. Valgus ja värske õhk mõjuvad hästi isegi siis, kui sa ise tahaksid kodus pimedas teki all olla.
- Kevadel on valgust juba palju, kuid keha võib olla veel talvises D-vitamiini puuduses. Kui tunned väsimust, kurnatust või masendust, võiksid lasta arstil kontrollida D-vitamiini taset. Mõnikord piisab heast toidulisandist ja muutus on märgatav.
- Kui tunned end kurva või segaduses olevana, ära jää oma mõtetesse kinni. Räägi kellegi usaldusväärsega — sõbra, pereliikme või terapeudiga. Vahel aitab juba see, kui keegi lihtsalt kuulab.
Aga võib-olla on kevadine kurbus hoopis omamoodi puhastav. Ta tuletab meelde, mida me igatseme. Ja kurbus ei ole ju üldsegi alati halb - ehk on see vaid märk sellest, et meis on igatsus millegi ehtsa ja elava järele.
Kommentaarid
Lisa kommentaar