Säilenõtkus pole üksnes moesõna. See on elutähtis oskus

Kujuta ette üheksa-aastast poissi, kes tuleb iga päev kooli, naeratus näol, kaasas "leiva võileib" – kaks leivaviilu, mille vahel pole midagi. Tema ema võitleb alkoholisõltuvusega, kuid poiss ei lase oma raskel kodutaustal end määratleda. Just sellised lapsed ajendasid arengupsühholoogi Norman Garmezy uurima psühholoogilist vastupidavust ehk säilenõtkust (inglise keeles resilience). See poiss kehastas midagi erakordset – võimet tulla toime ka kõige keerulisemates oludes. Garmezy töö pani aluse vastupidavuse uurimisele, tuues välja, kuidas mõned inimesed suudavad vaatamata raskustele elus edukalt edasi liikuda.

Mis on psühholoogiline vastupidavus ehk säilenõtkus?

Psühholoogiline vastupidavus tähendab võimet toime tulla suurte väljakutsete, stressi või traumadega. Elu toob meile ette sadu, kui mitte tuhandeid proovikive – alates igapäevastest muredest kuni suurte elumuutusteni. Stressorite mõju sõltub nende intensiivsusest ja kestusest: kroonilised probleemid kurnavad meid pikema aja jooksul, samas kui ägedad sündmused võivad oma ootamatusega meid rabada. Norman Garmezy tõi välja kaitsefaktorid, mis aitavad inimesel rasketest oludest hoolimata edukalt toime tulla. Need jagunevad kahte rühma: 

• sisemised faktorid: isiksuseomadused nagu optimism, usk oma võimetesse
• välised faktorid: toetavad suhted pere, sõprade või kogukonnaga

Vastupidavuse keskmes on taju. Sündmused ise ei ole automaatselt traumaatilised – oluline on, kuidas me neid tõlgendame. Raskused ei too tingimata kaasa negatiivseid tagajärgi – määrav on see, kuidas me neile reageerime. 

Kas vastupidavust saab õppida?

Jah, saab küll! Neuroteadlased on juba ammu rääkinud sellest, et aju on võimeline tänu oma plastilisusele õppima ja ümber õppima. Me oleme võimelised teadlikult ümber sõnastama negatiivseid sündmusi positiivsemalt või emotsionaalseid reaktsioone rahulikumalt käsitlema. See muudab seda, kuidas me halbu sündmusi tajume ja toob meile subjektiivselt vähem kannatusi (iseasi on, kas me tahame ümber õppida). 

Positiivse psühholoogia rajaja Martin Seligman on tuntud oma seletusstiilide poolest.  Kui midagi halba juhtub, siis on suur vahe, kas mõelda, et see on minu süü, see halb olukord kestab igavesti ja halvad asjad jäävad juhtuma kogu aeg või keskenduda konkreetsele olukorrale: see juhtus nüüd, see ei ole minu süü ning see ei kesta igavesti. Ka nn kontrollikeskme toomine väliselt sisemiseks – usk, et saan ise olukorda mõjutada – toob kaasa parema enesetunde ja tulemuse. (Kahjuks võib vastupidine efekt samuti toimida. Me võime muutuda vähem vastupidavaks, kui paisutame igapäevased probleemid oma peas liiga suureks. See on omamoodi isetäituv ennustus: kui käsitleme raskust kui ohtu, muutub see kergemini püsivaks probleemiks, mis muudab meid jäigemaks ja haavatavamaks).

Praktilised nipid vastupidavuse arendamiseks:

• Harjuta positiivset ümbersõnastamist

Kui seisad silmitsi raske olukorraga, küsi endalt: Mida ma saan sellest õppida või kuidas see võib mind tugevamaks muuta? Näiteks, kui kaotad töö, mõtle, kuidas see võib avada uksi uutele võimalustele või oskuste arendamisele.

• Muuda oma seletusstiili

Jälgi, kuidas sa sündmusi seletad. Kas süüdistad ennast (see on minu süü)? Kas näed probleemi kogu elu hõlmavana (kõik on läbi)? Proovi asendada need mõtted järgmistega: see ei olnud minu kontrolli all, see on vaid üks olukord, see möödub.

• Tugevda oma kontrollitunnet

Keskendu asjadele, mida saad mõjutada, isegi väikestes olukordades. Näiteks, kui tunned stressi, tee nimekiri konkreetsetest sammudest, mida saad probleemi lahendamiseks astuda, ja alusta väikestest tegevustest.

• Leia raskustes tähendus

Küsi endalt ka kõige raskemate olukordade puhul - kas see kogemus võib mind millegi väärtusliku poole juhtida?