Väike vaimse tervise sõnastik

Niisiis panime kirja asjad, mis loovad selgust mõnes olulises küsimuses.

Üks asi, mis kipub mõnikord segadust tekitama, on küsimus, kes ikkagi on psühhiaater, kes psühholoog ja kuidas aru saada, kelle juurde oleks vaja minna. Segasemaks teeb selle kindlasti veel asjaolu, et olemas on ka kliinilised psühholoogid. Sõna “kliiniline” viitab ju juba iseenesest haigusele, haiglale ja ravimisele, kuid ometi ei ole tegemist arstiga.

Psühhiaater on arst (ehk siis ülikoolis arstiteaduskonna lõpetanu), kes on spetsialiseerunud psühhiaatria erialale ehk tal on oskus ja õigus diagnoosida ning ravida psüühika- ja käitumishäireid. Arstina on tal õigus määrata diagnoos ja välja kirjutada ravimeid. Nn kergemaid psüühikahäireid (kerge depressioon, ärevus, stressihäired) võib diagnoosida ja ravida perearst. Kuna psühhiaatreid on Eestis vähe, siis tasuks oma murest kõigepealt rääkida perearstiga. Võimalik, et mure saabki tema abil lahendatud. Kui tegemist on keerukama häirega, saab perearst juba edasi suunata psühhiaatri juurde. Ka ise võib otse psühhiaatri poole pöörduda, kuid sel juhul peab arvestama pika ooteajaga, mis võib aga vaimse tervise seisundit halvendada.

Psühholoogil peab olema akadeemiline kõrgharidus psühholoogia erialal ning tal on põhjalikud teadmised inimese käitumisest. Psühholoog tegeleb psühholoogiliste probleemide hindamise, leevendamise ja ennetamisega. Juhul, kui psühholoog on lisaks õppinud psühhoteraapiat, võib ta töötada ka terapeudina. Kui tal seda väljaõpet ei ole, siis ei ole eetiline ega õige ennast terapeudiks nimetada.

Psühhoteraapia ei ole lihtsalt nõustamine, vaid kindla meetodi ja eesmärgiga suhe abivajaja ja terapeudi vahel. Vaimse tervise murede ja psüühikahäirete puhul kasutatakse erinevaid teraapiaid, nagu näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia, skeemiteraapia, traumateraapia, loovteraapia, pereteraapia jne. Kui tegemist on kergemate psühholoogiliste probleemidega, ei ole teraapia alati vajalik. Raskemate häirete puhul on aga oma kindlad teraapiavormid, mille tõhusus on teaduslike uuringutega tõestatud (sageli on raskemate seisundite puhul vähemalt mõnda aega vaja ka ravimeid). Ühtegi universaalset teraapiavormi, mis aitaks kõigi häirete puhul, kahjuks ei ole. Paljud head psühhoterapeudid on aga õppinud mitmeid erinevaid teraapiad ning oskavad neid kasutada ja kombineerida inimese vajadustest lähtuvalt.

Kliinilisel psühholoogil on lisaks kõrgharidusele psühholoogias ka kliinilise psühholoogi kutsetunnistus ning tal on põhjalikud teadmised psüühika- ja käitumishäiretest. Kliiniline psühholoog võib teha erinevaid teste, mille abil saab hinnata näiteks autismispektri, aktiivsus- ja tähelepanuhäire jt vaimse tervise häirete esinemist. Sageli on kliinilisel psühholoogil ka terapeudi väljaõpe. Peab meeles pidama, et lõpliku diagnoosi (st kas tegu on haiguste klassifikatsiooni järgi psüühikahäirega), paneb ikkagi arst.

Psühhiaatrilisi ravimeid on palju ja väga erinevaid. Õige ravimi leidmine võib olla üsna aeganõudev kunst. Meie ajud toimetavad kõik mingil määral erinevalt ja seetõttu ei saa öelda, et ühe ja sama probleemi korral mõjub üks ja sama ravim erinevate inimese puhul täpselt ühtemoodi.

Paljude meeleoluhäirete puhul, sh depressioon, kasutatakse antidepressante. Nende toime avaldub tasapisi, enamasti mitte enne 2–4 nädala möödumist. Esimese paari nädala jooksul võivad tekkida hoopis ebameeldivad kõrvaltoimed (peavalu, ärevus, rahutus, iiveldus, nn “vati sees” olemise tunne), kuid enamikul inimestel need taanduvad. Enne, kui öelda, et ravim ei sobi, tasuks natuke kannatust varuda ja kindlasti arutada koos arstiga, kas proovida mõnda teist ravimit.

Väga oluline on vahet teha antidepressantidel ja rahustitel. Rahusteid ja uinuteid kasutatakse ravis ainult kindlal näidustusel ja lühikest aega. Rahustite pikaajaline tarvitamine on väga ohtlik: tekivad tõsised kõrvaltoimed (mäluprobleemid, tasakaaluhäired, pidurdatus) ja on suur risk, et tekib sõltuvus. Rahustisõltuvust on võimalik ravida, kuid see on pikk ja keeruline protsess. Antidepressantide puhul sellist sõltuvust ei teki.

Antipsühhootikumidega ravitakse psühhootilisi häireid (neist tuntuim on skisofreenia). Ravimeid tuleb hea enesetunde kindlustamiseks ja psühhoosi kordumise vältimiseks tarvitada pikka aega: pärast esmast psühhoosiepisoodi kaks aastat, korduvate psühhooside esinemisel viis aastat ning kroonilise skisofreenia puhul võib ravi kesta terve elu.

Vaimse tervise häirest taastumisel on oma kindlad seaduspärasused ja staadiumid. Eriti just raskemate psüühiliste haiguste puhul on taastumine pikk protsess ning võib mõnikord kesta lausa aastaid. Sellisel juhul on kindlasti lisaks psühhoteraapiale ja ravimitele oluline roll ka rehabilitatsioonil. Uuringud on korduvalt kinnitanud, et nende inimeste toimetulek ja tervis, kes osalevad vaimset tervist taastavates rehabilitatsiooniprogrammides, on parem kui neil, kes seda ei tee.

Sõna rehabilitatsioon kõlab küll keeruliselt, kuid selle taga on üsna lihtsad ja inimlikud asjad. Rehabilitatsioon tähendab, et kui sinu igapäevane praktiline toimetulek või emotsionaalne tasakaal on vaimse tervise probleemide tõttu kannatada saanud, on seda võimalik taastada ja parandada. Selleks on palju võimalusi olenevalt sellest, mis eluvaldkondades sul tuge vaja on - olgu selleks õppimine, töötamine, peresuhted, majanduslik toimetulek, suhtlemisoskused, ajaplaneerimine, vaba aja tegevuste leidmine, eneseareng jne. Seega saab rehabilitatsiooni käigus tegeleda kõigega, milleks arstil ja psühholoogil piisavalt aega ei ole.

Siit saad vaadata, milliseid teenuseid me pakume ja vastuvõtule aega broneerida.